jmajalugu
MÕÕGAAJALUGU
Mõõk jõudis Jaapanisse tõenäoliselt Hiina kaudu varasel Yamata perioodil. Esialgne hiina mõõk oli sirge, kahe teraga ühekäerelv. Esimesed kaarjad ühe teraga mõõgad võeti kasutusele Heiani perioodi keskel, u. aastal 940. Mõõkade konstruktsioon muutus jätkuvalt keerulisemaks ning Heiani perioodi lõpuks oli kaarjas kahekäemõõk oma efektiivsust ka lahinguväljal tõestanud ning Jaapani mõõgavõitlus oma täna teadaoleval kujul aluse saanud.
Heiani perioodil tekkis ka samurai e. professionaalse sõdalase klass. Varajaste samuraide peamiseks relvaks oli vibu ja nooled. Jaapani mõõga ehk nihon-tô tõus samurai peamiseks relvaks leidis aset Kamakura shogunaadi päevil 13. sajandil kui samurai klass tõusis Jaapanit tegelikult valitsevaks jõuks. 1467. aastal puhkenud Onini sõda tähistas Jaapani “sõdivate riikide ajajärgu” algust ning järgneva ca. 100 aasta jooksul oli kogu Jaapan pidevate regionaalsete konfliktide ja suuremate sõdade keerises. See tekitas suure nõudluse samuraide järgi. Lahingud seisnesid sageli vaenutsevate daimyo-te kindluste ründamises ning sellistes oludes muutus mees-mehe vastu mõõgavõitlus aina olulisemaks oskuseks.
Võimsamad klannid hakkasid palkama kuulsaid mõõgavõitlejaid õpetajateks ning sellisena tekkisid erinevad mõõgavõitluse koolkonnad (ryu) mida siis traditsioonina edasi anti ja milledest paljude mõjud on säilinud kendos ja iaidos tänapäevani. Hiline sõdivate riikide ajastu e. Muromachi periood oli Jaapani mõõgavõitluse klassikaliseks perioodiks, selle lõpul oli Jaapanis arvatavasti üle 200 erineva ryu. Mõõgavõitluse õpetamiseks võeti kasutusele puust mõõk e. bokutô. Mõõgast oli selleks ajaks saanud samurai sümbol ning ühe pika mõõga e. tachi asemel hakati kandma kahest (pikk mõõk e. katana ja lühike mõõk e. wakizashi) mõõgast koosnevat komplekti.
Esimene Jaapani kuulsatest mõõgavõitlejatest oli Yagyu Muneyoshi (1527-1606), kes oli Yagyu Shinkage-ryu koolkonna rajajaks. Yagyu sündis ja kasvas üles kaootilisel “sõdivate riikide” perioodil. Yagyu Shinkage-ryu stiili sünniks peetakse aastat 1565 kui Yagyu kohtus tolleaegse kuulsa mõõgaõpetaja Kamiizumi Hidetsunaga, endise Takeda klanni teenistuses olnud samuraiga. Yagyu ise oli selleks ajaks juba mõnevõrra kuulsust kogunud ning esitas Hidetsunagale väljakutse. Legendi järgi sai Yagyu kuus korda järjest lüüa, kolm korda Hidetsunaga enda ja seejärel kolm korda Hidetsunaga õpilase Toyogoro käest, mille peale Yagyu palus koheselt luba saada Hidetsunaga õpilaseks.
Yagyu klanni maad olid Nara läheduses strateegiliselt olulises piirkonnas ning sellisena oli Yagyu Muneyoshi oluline liitlane igaühele, kes soovis Nara piirkonda läbida või kontrollida Kyotot. 1577. aastal sai Yagyu Oda Nobunaga vägede käest lüüa ning taandus aktiivsest poliitikast.
1594. aastal kutsus Yagyu enda juurde sel ajal Toyotomi Hideyoshi teenistuses olev daimyo Tokugawa Ieyasu. Tokugawa palus sel ajal 65 aasta vanusel meistril demonstreerida oma oskusi ning peale demonstratsiooni astus Tokugawa Ieyasu ise Yagyu vastu kasutades bokutot. Yagyu tegidaimyo paljakäsi kahjutuks, mis avaldas Tokugawale sellist muljet, et ta tegi Yagyule kohe ettepaneku asuda Tokugawa klanni mõõgaõpetajaks palgaga 200 kokut riisi aastas. Yagyu Muneyoshi vabandas end viidates oma kõrgele eale, kuid saatis õpetajaks oma poja, Yagyu Munenori.
Teine Muromachi perioodi kuulsamaid mõõgavõitlejaid oli Ito Ittosai Kagehisa (1560-1653), kes pani aluse Itto-ryu koolkonnale, mis kandus läbi kogu Tokugawa perioodi ja on tänaseni kendos valitseva mõjuga. Itto-ryu ei viita mitte Ito Ittosai enda nimele, vaid tähistab “üks mõõk” ideoloogiat. Itto-ryu põhimõtteks oli võita vastane ühe otsustava löögiga ning õpetas, et kõik mõõgatehnikad on tegelikult üks ja sama langev lõige (kiriotoshi). See osutus praktikas väga otstarbekaks taktikaks. Ito Ittosai pidas oma elu jooksul palju kahevõitlusi ning saavutas võitmatu mõõgamehe kuulsuse.
Miyamoto Musashi (1584-1645) on kahtluseta kuulsaim ja legendaarseim Jaapani mõõgameistritest. Musashi sündis Miyamoto külas Mimasaka provintsis. Musashi esivanemad olid võimsa Harima klanni liikmed. Kui Musashi oli 7-aastane ta isa kas suri või jättis Musashi maha. Kui ka Musashi ema suri jäi ta oma onu üles kasvatada. Noor Musashi oli olnud suurt kasvu, tugev ja järsu iseloomuga. Miyamoto Musashi esimene teadaolev duell oli Arima Kigei, Shinto-ryu tuntud mõõgameistri vastu siis kui Musashi ise oli vaid 13-aastane. Võitlus lõppes Arima surmaga.
21-aastasena läks Musashi pealinna Kyotosse. Selleks ajaks oli ta juba omandanud mõõgavõitluse eksperdi maine. Kyotos pidas Musashi kolm kuulsat duelli Yoshioka klanni vendadega, tappes neist kaks. 29-aastasena oli Musashi rännanud ringi kogu Jaapanis ning pidanud vähemalt 60 kahevõitlust, võites neist kõik. Umbes sellest ajast alates hakkas Musashi duellidel kasutama ainult bokutô-d e. puumõõka. 1612. aastal avas ta Kyotos oma mõõgavõitluse kooli.
Miyamoto Musashi lõi mõõgavõitluses oma eripärase koolkonna, nito-ryu, kus võitleja kasutab samaaegselt mõlemat (s.t. nii pikka kui lühikest) mõõka. See stiil on kandunud välja ka tänapäevase kendoni.
Lisaks nito-ryu-le on Musashi teiseks suureks panuseks Jaapani mõõgakunsti tema kirjutatud raamat Go Rin no Sho, mis koos Hagakure-ga on Jaapani samurai-tekstide klassikuteks. Go Rin no Sho on sisult mõõgavõitluse õpik, mille Musashi kirjutas olles 60-aastane.
1600. aastal saavutasid Tokugawa Ieyasu väed Sekigahara lahingus otsustava võidu ning sellega algas Jaapani senise ajaloo pikim rahuperiood. See tõi kaasa nõudluse kahanemise elukutseliste sõdurite suhtes ning paljud daimyo-d hakkasid oma armeesid järk-järgult kärpima. Mõõgavõitlus jäi siiski au sisse kuid selle harjutamise eesmärgiks sai praktilise tapmisoskuse omandamise asemel tasapisi harjutaja sisemine vaimne areng.
Kuni 18. sajandini harjutati mõõgavõitlust peamiselt puumõõga e. bokuto-ga või siis ka pärismõõgaga. See tõi paratamatult kaasa ohtlikke vigastusi.1700-ndatel aastatel võeti esmakordselt kasutusele bambusritvadest mõõk e. fukuro-shinai, ning seda võibki pidada tänapäevase kendo sünniks. Koos shinai kasutuselevõtuga tekkis peatselt ka bogu e. vastav kaitsete komplekt, mis oma välimuselt ja ka funktsioonilt on vägagi sarnane tegeliku samurai-kaitserüüga. 1780. aastal sätestati shinai-kendos esmakordselt reeglid, kus turvalisuse eesmärgil olid lubatud rünnakud ainult boguga kaitstud kehapiirkondadesse.
Koos Meiji Restoratsiooni, samuraide privileegide kaotamise ning Jaapani üldise läänestumisega 19. sajandi keskel langes ka kendo mõneks ajaks ebasoosingusse ning suur hulk mõõgavõitluse koole suleti. Sajandi lõpus hakati aga korraldama mõõgavõitluse demonstratsioone ning seoses rahvustunde tõusuga muutus kendo taas populaarseks ning seda hakkasid harjutama enam mitte ainult samuraid vaid kõik huvilised, päritolust sõltumata. 20. sajandi alguses hakkas lõplikult kinnistuma nimi kendo, sinnamaani oli mõõgavõitluse õppimise kohta paralleelselt kasutuses veel lisaks mitmeid termineid, nagu gekken ja shinai kyogi. 1911. aastal lülitati shinai kyogi ja jujutsu (nagu kendot ja judot veel 1926. aastani nimetati) põhikoolide õppekavva. Tasapisi tulid gekkeni, kyujutsu, jujutsu ja bujutsu asemel kasutusse terminid kendo, kyudo, judo ja budo, mis tähistasid rõhu nihkumist praktiliste võitlusoskuste omandamiselt isiksuse kasvatamisele. 1931. aastal nimetas Jaapani Haridusministeerium põhikoolide kohustusliku ideoloogiakursuse budo-ks. Enne Teist maailmasõda laiendati budo tähendust tunduvalt, lisades sellele erinevaid militaardistsipliine ning selle nimetuse all harjutati muuhulgas ka granaadiheitmist, raadiosidet ja täies lahingvarustuses jooksmist.
Peale Jaapani kapituleerumist Teises Maailmasõjas keelas Liitlaste okupatsioonivalitsus Jaapani koolides kendo ja judo harjutamise ning keelustas ühtlasi budo ja bushido nii sõnas kui kontseptsioonis kui äärmuslikult militaarsed ning natsionalistlikud. Võitluskunstidest oli sumo esimene mis osaliselt rehabiliteeriti juba 1946. aastal, sama aasta lõpus taastati ka judo katusorganisatsioon Dai Nippon Judo Yudanshakai. 31. detsembril 1947 lubati Jaapani politseil taas hakata treenima keibojutsut (politsei-spetsiifiline võitluskunst mis kasutas keppi) ja kuna keibojutsu kasutas kendost laenatud elemente peetakse seda sündmust ka kendo rehabiliteerimise alguseks. Esimesed avalikud sõjajärgsed kendo (või täpsemalt shinai kyogi) võistlused toimusid Jaapanis aastal 1950. 1952. aastal loodi Zen Nihon Kendo Renmei kuid koolides ei olnud endiselt lubatud kendo õpetamine budona, vaid füüsilise võistlusala, shinai kyogina. Alles 10 aastat hiljem lubas Jaapani Haridusministeerium koolikursuses taas kasutada sõna kendo ning sellega oli ala lõplikult rehabiliteeritud.